Tenerife
Puhkusemajutus
Kinnisvara
Muud kasulikku
Kanaaride esimesed teadaolevad asukad olid guantšid kes olid pikka
kasvu, heledate juuste ja siniste silmadega rahvas, meenutades välimuselt
põhjamaalasi. Kuna niisugusena kirjeldas Platon atlante, peavad mõned
Kanaari saari kunagiseks Atlantiseks.
Kuigi guantšid elasid koobastes ja kasutasid lihtsaid kivist tööriistu,
oli neil arenenud oma religioon, kunst, keel ning nende riigid koosnesid
alamast ja valitsevast klassist.
Paljud kohanimed saarel on säilunud guantšide ajast. Lisaks on neist
maha jäänud kaljujooniseid, muumiaid mis on sarnased egiptuse muumiatele
ning Güímar'i püramiidid mis meenutavad Mehhiko astmikpüramiide.
Guantšid kasutasid ka vilekeelt, mille abil suheldi vabalt isegi kuni
14 km kauguselt.
Hispaanlaste vallutused algasid aastal 1402. Väiksemad saared langesid
ruttu kuid Tenerifel suutsid guantšid vastu pidada peaaegu sajandi.
Alles aastal 1495 vallutasid Hispaania väed guantšide viimase tugipunkti,
Taoro kuningriigi mida valitses Mencey Bencomo.
Tänu oma strateegilisele asukohale muutusid Kanaari saared peatuskohaks
laevadele mis suundusid üle Atlandi ookeani vastavastatud Ameerikasse
ja tagasi.
Guantšidel oli kombeks oma ülikuid balsameerida. Protsess nägi teadaolevalt
välja umbes nii: surnukeha pesti, eelmaldati siseorganid ning asendati
need vulkaanilise liiva, sambla või näiteks puukoorega.
Keha määriti kokku loomse rasva ja taimede seguga ning kuivatati mõned
nädalad päikese käes. Seejärel mässiti surnukeha loomanahkadesse ning
asetati koopasse kas kivist või puidust alusele, et vältida kokkupuudet
maapinnaga.
Selliselt töödeldud surnukehi nimetasid guantshid xaxo´deks. Koopa
sissepääs suleti kivimüüriga. Mumifitseeriti ainult valitsevasse klassi
kuuluvaid inimesi ning need paigutati seejärel suurtesse nö nekropolidesse.
Mitmed kirjanikud ja ajaloolased on kirjutanud kuulsast nö. “tuhande
muumia koopast” mis asub Herques´i lõhestikus. Selle koopa taasleidmist
peetakse kanaari arheoloogia Pühaks Graaliks.
Hispaania maadeuurija Viera y Clavijo kirjutas oma käigust sellesse
koopasse aastal 1776, et koopa sissepääs asub väga kõrgel ning ligipääs
sinna on ohtlik. Koopas on muumiaid nii palju et neid kokku lugeda
oli võimatu. Need on laotud üksteise otsa riita, kohati viis või kuus
kihti üksteise otsas. Meeste käed olid sirgelt keha kõrval, naistel
kõhule asetatud.
Üks esimesi eurooplasi kellel õnnestus näha guantshide nekropoli aastal
1652 oli inglise arst Thomas Nichols. Nekropol asus Güimaris ning
seal oli 300-400 muumiat. Guantšid kes teda sellel retkel saatsid,
väitsid, et saarel on vähemalt 20 sellist nekropoli. Tema kirjelduse
järgi on muumiad keeratud kitsenahkadesse ning kinni seotud nahast
vöödega. Õmblused olid tehtud väga peenelt ning teda hämmastas kui
terviklikud muumiad välja nägid. Osad muumiad olid pandud laudadest
asemetele, osad seisid aga seinte ääres.
Suurte nekropolide asukohad on tänapäevani jäänud saladuseks mida
teavad ilmselt vaid vähesed asjassepühendatud.
Reakodanikud maeti tavaliselt väiksematesse koobastesse või kaljulõhedesse
mis samamoodi suleti kivist müüriga. Surnukehi võis olla koopas kas
üks või mitu.
Kuna guantšid uskusid hauatagusesse ellu siis pandi neile kaasa ka
hauapanuseid milleks olid tavaliselt savinõud, teokarpidest ehted
ning kivist tööriistad.
Guantšid elasid tavaliselt koobastes kuid kui piirkonnas looduslikud
koopad puudusid siis ehitasid eluasemeks kivist hütte. Selliseid koopaid
ning hütte saarel märgata ei ole sugugi raske.
Suhteliselt hästi on
säilunud üks suuremaid guantšide asustusi Las Gallettas´e ja Palm
Mari vahelisel Rasca kaitsealal kus on raske jalutada ilma, et guantšide
aegsele potikillule peale ei astuks.
Õnneks võttis Kanaaride valitsus
hiljuti vastu otsuse see piirkond sellisena säilitada vastupidiselt
suure rahvusvahelise kinnisvaraarendaja soovile rajada sinna golfiväljakud
ning luksushotellid.